Ma enamasti ei tee postitusi stiilis täna-tegin-seda-ja-siis-seda, aga nüüd tuleb küll üks erand - sest täna oli meil ESINEMINE. Minu jaoks esimest korda elus esineda tantsuga!!! (Okei, kui mitte arvestada aeroobikakava-laadset asja kooliajal ja mõne aasta tagust tantsu, mis oli pooleldi näidend.)
Naljakas, kui kiiresti see kõik mööda läks! Kui ma kodus veel harjutasin, siis tuli päris normaalselt välja, aga kohapeal hakkasin ühel hetkel liiga kiirustama. Tunne oli sellegipoolest suurepärane ja ma võin esimest korda elus öelda, et mulle MEELDIB TANTSIDA. Aga ma tahaksin veel palju-palju paremaks saada. Ja oma elus veel palju-palju tantsida.
Miks ma seda siia üldse kirjutama hakkasin... Ma nüüd õhtul mõtlesin, et see emotional rollercoaster on ikka väsitav - ühest küljest ma olen pettunud, sest oleks pidanud ikka paremini hakkama saama, aga teisalt on nii head emotsioonid. Ühesõnaga skaala -100 kuni +100, ja kõik vahepealne ka! Ja siis mulle jõudis kohale, mis oleks alternatiiv. See, et ma elan oma igapäevaelu rutiinis ilma ühegi suurema positiivse või negatiivse kogemuse ja emotsioonita. Ei proovi uusi asju. Ei kuku läbi. Ei õpi. Ei näe millegi nimel vaeva. Ei tunne rõõmu. Ei ELA. Ja vot see oleks tõeliselt jube!
No comments:
Post a Comment