Selle suve 10. juuni pidi olema päev, kui me läheme kogu perega fotoshuudile, et talletada üks väga eriline sündmus. Nimelt meie tütre esimene suur sünnipäev. Reaalselt olime kõik kolmekesi aga haigena voodis siruli.
Positiivse poole pealt vähemalt niipalju, et haiguse raskeim päev langes kõigil eri ajale, nii et saime üksteist põetada. Ja tegelikult kestis see vaid mõne päeva. Ellu on seni üldse õnneks ainult mõnel üksikul korral haige olnud ja enamasti on asi piirdunud lahtise nohuga.
Siiski märkis 10. juuni justkui midagi suurt. Kui Ellu alles beebi oli, oli ta hästi rõõmus ja rahulik ning leppis peaaegu kõigega. Aga nüüd muutus ta vaat et üleöö. Tal tekkis minatunnetus ja oma tahe ning mitte vähe :D Üsna ruttu oli selge, et beebi-Elluga võime kõik hüvasti jätta ning tervitada tuleb üht asjalikku ja sihikindlat väikelast. Ega hullu pole midagi, lihtsalt ta kahjuks ei taipa veel, et päris kõik (olgu, enamik asju), mida ta tahab, pole talle just kõige paremad. Näiteks tikutopsiga mängimine, aknalauale ronimine või autoteele jooksmine... Ütleme nii, et elu on läinud põnevaks :D
Vaimne areng on ka muus osas tempot tõstnud. Näiteks on Ellukene üha rohkem rääkima hakanud. "Emme" tuli kõige esimesena ja tegelikult juba kuskil 6-7kuusena (algul siiski "eue" ja pärast "emm"). Ent pidevalt ei kasutanud ta seda üldse, pigem vahel harva, kui väga hätta sattus või mind taga otsis. Esimene pidevas kasutuses olev sõna oli hoopis "mämm-mämm" ja seda hakkas ta nõudlikult tarvitama umbes aastasena.
Paar kuud tiksus mööda, uusi sõnu rohkem ei lisandunud. Hakkasin juba veidi muretsema, kuna mulle meenus, et sünnitusmajas hoiatas keegi, et Ellul võib keelekidaga probleeme olla. Ega ma täpsemalt ei mäletagi, sest tol hetkel ei ütelnud see asi mulle midagi ja kuna muretsemist oli algul ka muu pärast, läks see üsna pea ka meelest. Nüüd aga meenus ja mida rohkem ma dr Google'iga konsulteerisin, seda rohkem tahtsin teda igaks juhuks ka päris arstile näitama minna.
Võin kohe ka lisada, et perearst naeris mind üsna välja, kuuldes, et ma muretsen, et mu aastane suurt ei lobise :D Keelekida probleeme ta ei tuvastanud. Aga vähemalt sain ma kinnitust, et muretsemiseks pole põhjust. Iga asi tuleb lihtsalt omal ajal ja nagu üks tuttav mainis, siis varsti räägib ta juba nonstop, nii et parem praegust perioodi nautida, kuniks seda veel on.
Praegu on Elen aasta ja neli kuud ning sõnu on hakanud vaikselt lisanduma. Esiteks on igapäevases kasutuses lõpuks ka "emme", samuti "aitäh". Kui ta midagi soovib, tirib ta mind vajalikku kohta ning kordab iga natukese aja tagant julgustavalt "aitäh-aitäh" :) Täna tundus mulle, et ta ütles veepudeli järele küünitades "anna" (või siis on mul hallutsinatsioonid, eks näis).
Samuti on näha, kui palju ta juba aru saab. Kõige naljakam näide on mähkuvahetusest. Iga kord kui ma ütlen talle, et teeme pepu puhtaks, pistab ta plehku :D Aga tegelikult on see elu kergemaks teinud. Olen temaga küll sünnist saati palju rääkinud, aga hea on teada, et ta nüüd sellest juba ka üha rohkem aru saab.
PS! Ja fotoshuudi saime ka lõpuks tehtud! Küll alles mõne nädala eest värvilises sügises, aga parem hilja kui mitte kunagi.
No comments:
Post a Comment