September 24, 2016

Valimistest (ja pudrust)

Ärkasin täna hommikul tundega, et käes on suur ja tähtis päev, ning olin elevil. Ma pole kunagi varem mingitesse valimistesse nii kirglikult suhtunud, ent seekord osaleb kandidaat, keda ma tõesti toetan ja kelle võidu olulisusse usun.

Jah, Marina Kaljurand. Vaatasin veel eile õhtul ETVst kandidaatide debatti ning mõtlesin, et ta on seal tõeline mõistuse hääl. Nii asjalik ja kahe jalaga maapeal, jäädes samas sõbralikuks ja inimlikuks ning tegemata teisi maha või upitamata oma egot. Just sellist presidenti Eesti praegusel ajal vajabki. Presidenti, kes ei suhtu rahvasse üleolevalt, vaid oskab leida kõigiga ühise keele ja hoolib.

Ma ei hakka valimistest tegelikult pikalt kirjutama, kuna jälgin poliitikat nagunii ainult veidikene... Ent siiski oli täna toimunu nii dramaatiline, et siiamaani on veidi nukker olla.

Kõige suurem pettumus oli minu jaoks see, kui vähe hääli Kaljurand sai. Muidugi ei võrdu rahva arvamus valijameeste arvamusega ning tulemusi ette ennustada oli võimatu, aga et NII vähe!? Osa minust lootis naiivselt, et valijamehed kui oma kogukonna esindajad arvestavad ikkagi rahva arvamusega ka, aga tundub, et rahvas on sellistes poliitilistes mängudes kõige tähtsusetum detail, mis enamasti kahe silma vahele jääb.

Pettumust on muidugi valmistanud ka Reformierakonna käitumine ja seda algusest peale. Pendeldada niimoodi kahe kandidaati vahel, suutmata jääda kellelegi kindlaks ja andes samas mõlemale suuri lubadusi... See näitab selgrootust. Rääkimata siis sellest, kuidas Kaljurand lõpuks lihtsalt üle parda heideti. Varasemalt olen olnud nende kindel valija, ent nüüd vist küll oma häält nende poolt enam anda ei suudaks. Aga ega kellegi teise poolt ka hääletada nagu pole... Halloo, apoliitilisus?

Ei teagi, mis nüüd edasi saab. Ei usu, et kümne päeva jooksul tõuseb mõni särav must hobune, kes kõigi südamed võidab ja Riigikogu ühte liidab. Ma pole varasemalt toetanud ideed, et presidenti võiks valida rahvas, aga nüüd hakkab see üha mõttekam tunduma.

Aga et postitus liiga negatiivne ei oleks, siis palun väga, siin on pilt mu hommikusöögist :D See oli muideks absoluutselt võrratu ning pärineb Ragne Värgi raamatust "Patuvabad magustoidud ja koogid 2". Isegi laps küsis juurde ja mees muudkui kiitis. Pilt on minu kausist, kuna ülejäänud kaks on nii näljased, et mingit fotoshuuti ära oodata ei viitsiks :D


No comments:

Post a Comment