Looteanatoomia ultraheli

Pärast Ellu sündi saadud lillekimp - väike kimbuke on suurega ühendatud "nabanööriga" :)

Iga rase ilmselt teab hästi seda ootusärevust, mis valdab sind kuu või isegi paar enne looteanatoomia ultraheli. Mina jõudsin küll lõpuks vist mitte ainult päevi, vaid ka tunde lugeda. Aeg oli meil pandud õhtuks ja kogu päev muudkui venis ja venis.

Jõudsin paar päeva mehele muudkui meelde tuletada, et ta kindlasti õigel ajal töölt liikuma hakkaks, sest plaanisime ultrahelisse minna kõik koos ja kui ma seal lõpuks lapsega kahekesi peaksin olema, läheks keeruliseks. Ise pakkisin koti juba mitu tundi ette kokku ning hakkasin lapsega tund aega varem ilusti liikuma.

Niisiis olin oma arust varakult juba kõigele mõelnud ja asi oli kontrolli all... Haha! Kuidas see ütlus oligi? Et kui sina teed plaane, siis jumal naerab? Igal juhul seekord ta naeris. Nimelt jäin lõpuks lapsega ise meeletusse ummikusse, enamus aega kulus lõigul Linnahall - Mere pst. Pool bussitäit jõudis selle ajaga juba välja minna ja ise jalgsi vihma trotsides edasi kapata.

Lõpuks hilinesime vist ligi 15 minutit. Ühesõnaga väga palju. Lamasin seal kabinetis ja hingeldasin poole ajast. Jälle olen hilinenud! Õnneks oli arst väga mõistev ja rahulik ning saime vajaliku tehtud.

Kuna mu rasedus on seni olnud täpipealt samasugune kui Ellut oodates, olin algusest peale arvamusel, et ju siis peab seekord ka tüdruk olema. Muidu oleks ju midagigi teistmoodi...? Isegi ITK garderoobis jõudis üks võõras rase mulle öelda, et sina ootad vist küll tüdrukut.

Aga tõelise üllatajana ilmutas ekraanil end hoopis üks väike armas poiss! :) Muidugi oleme ülimalt õnnelikud ega jõua temaga kohtumist enam ära oodata. Nüüd ei ole justkui tegu enam lihtsalt lootega, vaid ta on mu mõtteis võtnud kindlama kuju ja tundub kuidagi reaalsem. Väike inimene.

Ja eks vahepeal pakin siis Ellule väikeseks jäänud kleidikesed kokku ning ostan ägedaid poisteriideid asemele. :)