Vahepeal on läinud mõned kuud mööda, laps on mul juba aasta ja kolmekuune ning mul endalgi uus aastakümme ette tiksunud. Avalik imetamine meie jaoks enam kõige aktuaalsem teema polegi, kuna enamasti olen lapsele piisavalt vahepalasid kaasa varunud, et tal kõht täis oleks. Või käime koos kusagil kohvikus söömas. Ent rinda saab ta endiselt.
Siiski tuli ka meil sel suvel taas ette olukordi, kus laps soovis rinda ja mina seda talle mingil juhul ei ole keelanud. Vahel on seda kas või rahustuseks/lohutuseks vaja. Oleme siiamaani hakkama saanud, ilma et keegi riidlema oleks tulnud. Mis sest, et üks kord rattasõidu ajal läks olukord nii kriitiliseks, et istusin lihtsalt sealsamas suure kõnnitee ääres pingile ja andsin endast väljas lapsele süüa.. Laps rahunes maha, oli nõus edasi minema ning tundub, et isegi möödujad jäid ellu. :)
Minu mõtted on artiklis tegelikult juba kirjas, ent mis mind hämmastab, on see, kui tuliseks see teema alati läheb. Miks inimestel lihtsalt ükskõik ei ole, kus ja kuidas üks armas beebi sööb? Ei mahu mulle pähe see õiendamine ja pahameel. Ilmselt läheb meie ühiskonnal tõesti aega, enne kui need iganenud tabud osaks igapäevaelust muutuvad.
 |
| Ajakirjas ilmunud pilt. Autor: Hele-Mai Alamaa |
No comments:
Post a Comment