Mängutubadest

Laura's Kitchen Peostuudio

Üllatun viimasel ajal ikka ja jälle, kui suureks Ellu kasvanud on. Seekordne avastus tuli seoses mängutubadega.

Pean tunnistama, et polegi nendesse väga palju sattunud. Mul pole just paljudel tuttavatel lapsi, eriti veel nii suuri, kes sünnipäevasid mõnes sellises korraldaks. Ja Ellu ise oli kogu aeg nende jaoks nagu liiga väike, siis tuli aga juba soojem aeg peale, kui kõige toredam on õues ringi joosta.

Kui viimastel kuudel aga mõnes mängunurgaga kohvikus oleme käinud, on Ellu esimese asjana nende suunas jooksnud ja rõõmsalt omaette seal toimetama asunud. (Oleks siis oma mänguasjade vastu kodus ka nii suur vaimustus...)

Nii olemegi viimasel ajal suuna ka mitmesse mängutuppa võtnud. Kõige esimest korda külastasime mõne aja eest Stroomi keskuses kõigile avatud mängutuba Let's Play. Kuna ka issi sel ajal puhkas, läksimegi kolmekesi. Ega seal aastasel just kõige rohkem ausalt öeldes teha polnud, ent peale meie polnud seal parajasti kedagi ning ringi joosta oli tal seal ikka tore. Pealegi sai ta suureks lemmikuks tõukeratas, mida ta minu suureks üllatuseks vahepeal isegi ise lükata oskas. Tegelikult oli meil mehega seal vist isegi lõbusam, mängisime mitu raundi air hockey't :D

Teiseks käisin eile Ellu ja teiste juunilaste-emmedega Kadaka teel asuvas Minu Mängutoas. Vot see oli nendevanustele tõeliselt sobiv, sest mänguasjad olid täpselt sellisele eale kohased ning samas polnud ka midagi ohtlikku (kõrged liumäed-trepid vms). Ellu jooksis kohe rõõmsalt mängima ega pannudki mind seal oldud mitme tunni jooksul eriti tähele. Kuna see koht väikelapsele ka piisavalt ohutu on, ei pidanud minagi tal pidevalt kõrval seisma ning sain teiste emmedega lobiseda. See oli tõeliselt mõnus, pärast olime mõlemad õnnelikud (ja väsinud).

Viimane kogemus on tänasest, kui Kalamajas asuv Laura's Kitchen Peostuudio mänguhommiku korraldas. See koht on mulle oma toreda disaini poolest juba ammu silma hakanud, nii et tahtsin selle ikka ka üle kaeda. Ja tõesti, oligi väga armas koht. Enamik mänguasju olid puidust ja hästi stiilsed, ka lapsele meeldis. Ruum on seal väiksem, nii et ses osas on lastel hea pilku peal hoida. Eriti lahe oli see, et ka vanemate puhkeala oli tõeliselt armas oma ümmarguste lauakeste ja diivanitega ning võrratult ilusate nõudega. Ainus aga oli kõrge ja suurte vahedega trepp ning kuidagi eriti libe ja laineline liumägi (või olen mina liumägede suhtes paranoiline?). Kummalegi neist ma Ellut veel üksi ei julge lasta, nii et kui ta sammud trepi poole (või liumäe ette) seadis, jooksin kohe turvama.

Tegelikult ma ei olegi ise eriti mängutubade ja eri võimaluste kohta uurinud, need kohad on lihtsalt ise kuidagi ette sattunud. Aga edaspidi tuleb vist silmi rohkem lahti hoida. On tõeliselt üllatav olnud vaadata, kui pikalt Ellu üksi ja teiste lastega mängida suudab, ilma et ta mind oma kõrvale vajaks. See annab julgust ühel hetkel ka lasteaia peale mõelda...

Kui keegi teab mõnd toredat 1+ vanusele sobivat mängutuba, andke aga märku! :)

Minu Mängutuba