 |
| Jõuludeks tegime muuhulgas ka piparkoogikuuski :) |
Ja ongi jõulud vaikselt ligi hiilinud ning nüüdseks juba ka möödunud.
Meie võtsime pühad seekord kahjuks haigusega vastu. Ei midagi tõsist, lihtsalt nohu, aga oi see nohu oli nii minul kui ka lapsel väga tugev ja pea paks. Ühesõnaga üsna närune enesetunne. Kui ise saad veel vähemalt nina aeg-ajalt tühjaks nuusata, siis lapsest oli küll kahju, kes seda veel ju ei oska.
Aga eks jõulud on sellegipoolest eriline aeg ja tore oli ikka. Samuti aitasid pidu mees, ema ja isa ette valmistada, nii et saime kenasti hakkama. Tore oli vaadata, mida kõike põnevat Ellukene kingiks sai ning kui õnnelik ta oli.
Vahepeal on mul veel niipalju seiklemist olnud, et jõudsin lausa ITK rasedate erakorralisse. Nimelt on mind paar nädalat vaevanud imelikud hood, kui silme eest läheb täiesti kirjuks, ja mul soovitati end näitama minna.
Erakorralises selgus pärast pikka ootamist, et mul on kõik näidud korras ja keegi ei tea, milles asi. Kaebus pidi aga piisavalt imelik olema, et mind kutsuti sünnituseelse osakonna päevaravisse neuroloogi konsultatsioonile.
Tulin siis järgmisel päeval kell 9.00 kohale, nagu kutsutud, ja mind kirjutati haiglasse. Seadsin end puhketoas sisse ja edasi läks suuremat sorti ootamiseks. Nimelt on kogu haigla peale üks valveneuroloog ja too tuleb siis, kui muu töö kõrvalt aega leiab... Jõudsin lugeda raamatut ja ajakirja (milleks mul iial aega ei jää!), diivanil tukkuda, söömas käia, tervele internetile kaks tiiru peale teha... Aga neuroloog polnud ikka aega leidnud. Tekkis juba üsna nukker tunne. Nagu ma polekski inimene, kelle aeg väärtuslik on. Eriti kuna Ellu oli minust esimest korda nii pikalt eemal.
Neuroloog tuli lõpuks kell kolm, ütles, et tegu on ilmselt ilma peavaluta migreeniga, teha pole midagi ning uuringute jaoks on juba hilja. Muidu tahtis mind saata MRTsse ja silmaarstile. See aga tähendanuks, et pean mõnel teisel päeval taas laskma end haiglasse kirjutada ja jääma valvearsti ootama. Silmaarstist loobusin seega üldse, MRTsse sain õnneks aja, kuhu võin ise kohale minna.
Ühesõnaga pikk päev ootamist ja üsna tulemusteta. Kirun nüüd ennast, et üldse haiglasse läksin. Juttu tuli ka nüüd palju, aga tundub lihtsalt nii absurdne, et meditsiiniteenused rasedatele nii patsiendivaenulikult korraldatud on. Mismõttes!?
PS! Oleme nüüd mõlemad terved ja Ellu sai pika päeva ilma minuta ka ilusti hakkama, isegi magas ja sõi korralikult, nii et mu süda on vähemalt rahul. :)
Meie võtsime pühad seekord kahjuks haigusega vastu. Ei midagi tõsist, lihtsalt nohu, aga oi see nohu oli nii minul kui ka lapsel väga tugev ja pea paks. Ühesõnaga üsna närune enesetunne. Kui ise saad veel vähemalt nina aeg-ajalt tühjaks nuusata, siis lapsest oli küll kahju, kes seda veel ju ei oska.
Aga eks jõulud on sellegipoolest eriline aeg ja tore oli ikka. Samuti aitasid pidu mees, ema ja isa ette valmistada, nii et saime kenasti hakkama. Tore oli vaadata, mida kõike põnevat Ellukene kingiks sai ning kui õnnelik ta oli.
Vahepeal on mul veel niipalju seiklemist olnud, et jõudsin lausa ITK rasedate erakorralisse. Nimelt on mind paar nädalat vaevanud imelikud hood, kui silme eest läheb täiesti kirjuks, ja mul soovitati end näitama minna.
Erakorralises selgus pärast pikka ootamist, et mul on kõik näidud korras ja keegi ei tea, milles asi. Kaebus pidi aga piisavalt imelik olema, et mind kutsuti sünnituseelse osakonna päevaravisse neuroloogi konsultatsioonile.
Tulin siis järgmisel päeval kell 9.00 kohale, nagu kutsutud, ja mind kirjutati haiglasse. Seadsin end puhketoas sisse ja edasi läks suuremat sorti ootamiseks. Nimelt on kogu haigla peale üks valveneuroloog ja too tuleb siis, kui muu töö kõrvalt aega leiab... Jõudsin lugeda raamatut ja ajakirja (milleks mul iial aega ei jää!), diivanil tukkuda, söömas käia, tervele internetile kaks tiiru peale teha... Aga neuroloog polnud ikka aega leidnud. Tekkis juba üsna nukker tunne. Nagu ma polekski inimene, kelle aeg väärtuslik on. Eriti kuna Ellu oli minust esimest korda nii pikalt eemal.
Neuroloog tuli lõpuks kell kolm, ütles, et tegu on ilmselt ilma peavaluta migreeniga, teha pole midagi ning uuringute jaoks on juba hilja. Muidu tahtis mind saata MRTsse ja silmaarstile. See aga tähendanuks, et pean mõnel teisel päeval taas laskma end haiglasse kirjutada ja jääma valvearsti ootama. Silmaarstist loobusin seega üldse, MRTsse sain õnneks aja, kuhu võin ise kohale minna.
Ühesõnaga pikk päev ootamist ja üsna tulemusteta. Kirun nüüd ennast, et üldse haiglasse läksin. Juttu tuli ka nüüd palju, aga tundub lihtsalt nii absurdne, et meditsiiniteenused rasedatele nii patsiendivaenulikult korraldatud on. Mismõttes!?
PS! Oleme nüüd mõlemad terved ja Ellu sai pika päeva ilma minuta ka ilusti hakkama, isegi magas ja sõi korralikult, nii et mu süda on vähemalt rahul. :)
No comments:
Post a Comment