Ma olen viimastel päevadel palju mõelnud suhtlemise peale. Tõsi on see, et ka kõige külmem ja kalgim inimene kohtleb hästi oma sõpra. Samuti on tõsi see, et olenemata sellest, kes ja kus sa oled, kohtled sa kõiki inimesi veidi lahkemalt siis, kui sul hea tuju on, ning vastupidi - halva tuju korral võib ka juhuslik mööduja veidi tõredama kommentaari osaliseks saada.
Sellelt pinnalt hakkasingi mõtlema, et need kõrvalekalded tähendavad ju tegelikult seda, et on olemas mingi neutraalne koht. Ehk siis selline suhtlusviis, mis sinu jaoks on normaalne ja neutraalne. Midagi, mida sa kasutad suurema osa ajast võõrastega suheldes. Ja see neutraalne/normaalne suhtlusviis on juba midagi sellist, mis ei erine ainult inimeseti, vaid (kahjuks) ka kultuuriti.
Miks ma ütlen "kahjuks"? Ma ei tahaks olla naiivne ja teha üldistusi, aga kahjuks on eestlased pigem need, kes kipuvad ikka nähvama ja torisema, ning näiteks austraallased need, kes pigem siiralt naeratavad ja sõbralikult pikemakski juttu puhuma jäävad. (Austraallased tõin näitena eelkõige sellepärast, et nendega on mul lihtsalt isiklik kogemus.) Ja ma nii väga tunnen puudust sellest, et on igati normaalne poemüüjaga leti äärde kogemusi vahetama jääda, raamatukoguhoidjale pool tundi järjest Eestimaast lugusid jutustada või võõrasse kirikusse sisse astudes lõpetada ühe vanatädi juures kohvilaua taga. Ja need on vaid mõned näited. Ja ma ei taha eriti uskuda, et ükski nendest inimestest just tol päeval miljard dollarit võitnud oli. Selline oligi nende jaoks normaalne suhtlusviis. Neutraalne suhtlusviis.
Perthis ühes kohvikus töötades muutus üks armas vanapaar minu jaoks kliendist väga heaks sõbraks. Ma lausa ootasin iga päev seda aega, kui nad meie juurde kohvi jooma tulid. Sydneys töötasin ma ühes lounge'is ja käisin seal tihtipeale isegi vabadel päevadel, kui lounge ise kinni oli, kuna me saime ülemusega (!) nii hästi läbi ja tore oli lobiseda. Me veetsime seal ikka tunde kõiki maailmaasju arutades. Ja niimoodi oli Austraalias igal pool tohutult kerge uusi sõpru leida. Uusi toredaid inimesi kohata ja osa saada pisikesest killust nende maailmast, pakkudes asemele killukest enda omast.
Eestis selliseid asju nii naljalt ei juhtu. Ja mul on nii kahju. Täpselt sama sagedusega, kui Austraalias olles uusi armsaid inimesi kohtasin, satun ma Eestis pahaste, kibestunud inimeste otsa, kes mingil põhjusel peavad vajalikuks mind kohelda kui kõntsa. Või miks me suhtume nii külmalt inimestesse, keda me tegelikult teame... kõrvalmaja elanik, kodupoe pikaaegne müüja, kunagine õpetaja. Tihtipeale ei jätku meil soojemaid sõnu isegi neile. Ja sellistel hetkedel vahel harva tundubki, et kusagil siiski on taevas sinisem ja muru rohelisem.
(PS! Et üleüldist naiivset tooni veidi maha kruttida, peaksin siiski lisama, et ma saan aru küll, et see on kõigest üldistus. Ja pealegi on erandeid igal pool, nii siin kui ka seal. Ja muidugi leidub ka Eestis suurepäraseid inimesi. Ma ju tean, sest ma tunnen nii mõndagi neist :) Jne jne jne.)
No comments:
Post a Comment