Ma mäletan, kuidas ma kunagi Nõmme seikluspargis puulatvade kõrgusel pisikesel platvormil seisin ja sealt köiega alla laskuma valmistusin. Minu kõrval oli paar nutvat last - me olime nii kõrgel, et neile oli hirm naha vahele pugenud. Ma üritasin neid lohutada ja ütlesin, et karta pole üldse põhjust, et see vabalangemine on just tore. Aga muidugi pidid sõnadele ka teod järgnema ja mul ei jäänudki muud üle, kui sama muretu näoga platvormilt alla astuda ja köiest haarata... Aga kui neid seal ei oleks olnud, oleks ma ilmselt pikka aega julgust kogunud.
Elus tuleb tihtipeale selliseid hüppeid teha, aga tavaliselt pole meid miski tagant torkimas. Me võime aastaid joosta nagu hamster rattas ja mitte endale teadvustada, et me pole tegelikult õnnelikud. Et me vajame muutust, täielikku kannapööret. See aga tundub sama õudne kui sellelt platvormilt õhku astumine. Enesekaitserefleks hakkab tööle.
Ma loodan, et me aeg-ajalt ikkagi suudame end kokku võtta ja hüpata. Vähemalt on see üks neist asjust, mida ma endalt sellel aastal ootan.
No comments:
Post a Comment