Elu väikese lapsega on ikka nii lahe! Ma pole vist siiani päris ära harjunud, et mul pole kodus enam (/veel) beebit, vaid üks asjalik väike inimene.
Vahva on vaadata, kuidas ta üritab kõike õppida ja jäljendada. Ühel hommikul näiteks haarasin pärast hommikusööki oma kohvitassi ja kutsusin ta tuppa mängima. Tema võttis seepeale siis sama asjaliku näoga laualt oma veetassi ja tuterdas sellega minu järel, hoolikalt kruusi käes hoides. Pärast läks köögist tuppa muidugi üks märg rida, aga mis seal ikka :)
Samamoodi meedib Ellule praegu väga koristada ja süüa teha. Pärast hommikusööki lükkab ta tavaliselt tooli kraanikausi juurde ja me hakkame nõusid pesema. Kui ma tolmuimeja välja võtan, on ta esimesena valmis toad üle käima. Samuti kuulub iganädalase varustuse hulka väike tolmulapike. Tihtipeale kui ta midagi kusagil vedelemas näeb, viib ta selle asja oma kohale tagasi.
Vaikselt oleme hakanud ka süüa koos tegema, tema ikka laua ääres oma toolikesel seismas. Jõulude ajal valmistasime mitu korda niiviisi piparkooke, muul ajal saab ta vähemalt mõnd taigent või salatit segada või muud põnevat teha. Täna segas ta pannil toitu läbi ja sai väga kenasti aru, et tuleb ettevaatlik olla.
Muidugi on kõige selle tulemuseks kordades suurem segadus ja ajakulu, aga see kuulubki asja juurde. Ja kuhu meil kiiret? Kõige tähtsam on see, et ta saaks igapäevategevustes kaasa lüüa, õpiks ja areneks ning tal oleks lõbus. Kui ma ütleksin talle praegu, et ära sega ja mine tegele oma asjadega, miks peaks ta kunagi võtma iseenesestmõistetavana, et ta peseb enda järelt nõud või teeb süüa? Pealegi naudin ma neid koos veedetud hetki nii-nii väga ja ma usun, et tema samuti :)
No comments:
Post a Comment