Tihtipeale kuuleb siit-sealt, kuidas inimesed oma kooliaega taga igatsevad, sest siis olevat elu kergem olnud ja probleeme vähem. Lihtsalt tiksud tundides ja chillid sõpradega ja korras. Ma mäletan, kuidas mulle selline suhtumine tollal üldse ei meeldinud, sest noortel on ju ka oma mured. Pealegi olla iga päev kell 8 värskena tunnis valmis, et õppida kõike kunstiajaloost kuni keemiani jne - ei ole just päris see, kuidas ma "chilli" defineeriks...
Aga mulle vist on hakanud kohale jõudma, mida selle all mõeldakse. Noorena on elu veidi mustvalgem ja loogilisem. Mitte nii, et siis on probleemid väiksemad ja nüüd suuremad (mida vanemaks sa saad, seda paremini õpid sa raskustega hakkama saama!), vaid pigem muutub sinu maailm aina suuremaks ja laiemaks, ja igasuguse sellise laienemisega kaasneb jälle väike annus ebaloogilisust, sest kontroll ei ole enam sinu käes nii palju kui enne. Pealegi muutub koos sinu maailma laienemisega veidi laiahaardelisemaks ka see, kes SINA oled.
Ja kui see maailm siis on ragina ja kolinaga jälle veidi kasvanud, meenutadki sa heldinult neid aegu, kui sa võisid lihtsalt koolis käia, oma viie kätte saada ja rohkem sinult ei oodatud.
No comments:
Post a Comment