Imetamisest... ikka veel!

Võiks ju arvata, et oma aastase ja seitsmekuusega on vähemalt imetamine üks teema, millega enam kellelegi ette ei jää. Aga oh ei. See on ilmselt lihtsalt üks neist asjadest, mis kedagi külmaks ei jäta ja mille suhtes igaüks tunneb, et peab midagi ütlema (olgu see siis positiivne või negatiivne).

Kui Ellu väiksem oli, kerkis aeg-ajalt üles avaliku imetamise teema. Selle külje pealt, et pargipingil last imetades sai nii mõnegi  kummastava pilgu, selle külje pealt, et oli raske leida kohta, kus saaks last mugavalt imetada (käib ennekõike kohvikute, kaubanduskeskuste jne kohta), ning ka selle külje pealt, et last avalikult imetades oli ka endal vastakaid emotsioone, justkui oleksin ma mingi hull rebel, kes midagi täiesti ennekuulmatut toime paneb. 

Rinda saab Ellu endiselt ja just seda peavad paljud imelikuks. Miks küll? Eriti hea elu! Isegi üks meditsiinitöötaja ütles, et ilmselt peaksin selle ikka ära lõpetama. Mis sest, et ametlikud soovitused nii Eestis kui ka mujal maailmas on, et laps võiks kuni 2aastaseks saamiseni rinnapiima ka saada ja et see on talle parim. Aga meie inimesed on suures osas vist veendunud, et nõuka ajal teati neid asju ikka paremini... Nii tundubki kohati, justkui peaksin ma vabandusi otsima, miks ma seda üldse teen.

Olen siiski oma sisetundele ja ka ametlikele soovitustele truuks jäänud ja Ellut edasi imetanud. Palju ta enam ei taha, aga samas pole ka ise veel täielikult loobuda tahtnud. Kuna ma ei plaani Ellut võõrutada, vähemalt mitte lähiajal enne uue beebi tulekut, ei näe ma probleemi ka nn tandemimetamises, mis samuti mujal maailmas rohkem levinud ja tuntum teema on. Käisin sel teemal igaks juhuks ka ITKs imetamisnõustaja konsultatsioonil ning tema oli samal seisukohal ning vägagi toetav.

See oli tegelikult väga värskendav ja andis julgust juurde samamoodi jätkata. :)

PS! Eelmisel aastal ilmus avaliku imetamise teemal ajakirjas Pere ja Kodu artikkel, kus ka meie sõna saime.

Pilt: Hele-Mai Alamaa. Artikli jaoks tehtud :)