Ma kirjutan ühest rännakust. Inimene seisis suurte uste ees, mille igast praost ja orvast immitses ennenägematut valgust. Ta süda peksles sees ja ta tundis meeletut aukartust, hirmu, aga ka armastust ja ootusärevust. Ta seisis ukse ees justkui paigale naelutatult, suutmata midagi öelda või mõelda. See tunne tema sees oli nii endassehaarav, see pulbitses. Seejärel aga jooksis Tema talle avasüli vastu, näol kõige suurem ja soojem naeratus. Ta oli kannatamatult oma sõpra oodanud. Tema silmad olid nii soojad. Temas oli nii palju headust ja armastust. Ta tuli ja kallistas rõõmsalt oma armast sõpra ning haaras talt julgustavalt käest, et koos nendest suurtest ustest sisse minna. Ta seisis tema kõrval.
No comments:
Post a Comment